"Ma ei mõista, miks nii sageli arvatakse, et armastus on rõõm, kui ta on ometi ka kõik muu. Häving, rahu, kinnismõte, suurima rikkuse andimine ja saamine ja jälle kaotamine. Ta on tunnustus, sageli mitte sellele, mis sa oled vaid sellele, mis sa võiksid olla. Ta kõrvetab ja parandab. Ta ei tunne halastust ja on kõrgemal seadustest. Selline on tegelt armastus .."
Ma mõistan seda tsitaati iga päevaga aina enam, et kui tõsi ta on. Love is a strong word, aga seda kiputakse ütlema liiga kergemeelselt. Tänu sellele ühele sõnale võib muutuda kõik. Kui üks pool ütleb, siis tihti öeldakse seda sama tagasi tundes midagi muud peale armastuse. Muidugi võivad tunned olla vastastikused, mis on ülimalt hea. Siis jälle ei suudeta leppida, et 'Kuidas ta niimodi tunda saab?'. Isiklikult olen öelnud seda ainult ühele inimesele, aga minu tunne oli õige. Lisaks sellele on armastusest vihkamiseni ainult üks samm ja seda ma nimetakski hävinguks. Rahu toob ta kindlasti ja ka rõõmu igasse päeva, aga kui tihti ta siis kestab? - Mitte väga, eks? Sellise suure tunde kaotamine on kõige valusam, sest see on siiski midagi tugevamat kui miski muu.
Uus armastus, uus tugev tunne võib parandada kõik haavad, kuid siiski mõeldakse inimesele, kellega seda jagati kõige esimesena, sest ta jääb alatiseks.
Niiet tuleb mõelda ennem, kui lastakse sellel kauni kõlaga lausel üle oma huulte libiseda.
Täna jõudis see kõik mulle kohale ühe hetkega, et ka ise olen valesti teinud, valesti otsustanud ning öelnud asju, mida ei laseks enam kunagi enda pähe. Välja ütlemisest rääkimata. Aga oma vigadest õptakse ning mina õpin siiamaani.
'Armastust ei saa ära anda, sest ta tuleb su juurde tagasi.'
